Kõik asjad panevad viimasel ajal mõtlema. Öeldud laused, sõnad, tehtud teod. kõik. Paljud asjad on praegu kuidagi imelikud. Ma ei teagi kuidas reageerida. Kõik asjad keerlevad pidevalt peas. Kuidas, millal, kes, miks? Ja ma ei oska neile vastust leida. Ainukesed vastused, mis ma saan on teised kahtlused ja mõtted, mille kallal töötada ja see asi ei vii kuhugi. See lihtsalt ajab kõik segamini.

Kuidas see kõik selleni jõudis? Miks peab see iga kord sedasi  minema? Kes seda tahtis? Millal ma ükskord vastused saan?

Do you have a dream? A dream to die for? If you don't, find it from the bottom of your heart. Make a wish, wish for anything, everything. Because in the end, it's all that matters. It is your bielief what makes your dreams come true. And never ever stop believing in yourself.
Find a dream and bielieve in it, with all your heart. Did you find it? Good, because the world is full of magic, you just have to believe in it

kui süda on suur
siis on vahemaad väiksed
head sõbrad
võibolla mujal ongi parem
seikle aga ära jää võõraks
koos koos koos
koos vallandame tolguseid
koos palkame spetsialistid
kuid keegi ei tee meie eest
otsuseid
kui puruks kisti verstapostid
ei lõika keegi läbi meie juuri
tean kes ma olen
kui mäletan kes ma olin
elan mitte aint ei võta ruumi!
isegi kui tuul rannaliivalt
uhtus jäljed
inimene ükskõik kui suur kui
väike
järjelt kukkund järjel
on inimene ükskõik kuhu lähed
ja sa võid ju liigitada neid
nagu muusikat tema nahavärvi
vaimu tema religiooni
rikkust tema hariduse
misiganes mille järgi
sa võid unustada maa
jättes selle nime ainult
uppund laevale
sa võid öelda et see sama maa
mis elab ja hingab tegelikult
kuulub pangale
aga kui kuskil raamatus on see
rida
või keegi ütleb laulab
ja ei hoia ainult endale
et mõtleb nii nagu ka sina
seda teeks
iga päev näen mis koht on
maailm
tihti millised võivad olla teised
on ikka päris suur õnn
et nemad on minul
tahan et nad teaksid et ka mina
olen nendel

sest nad on mu inimesed

mu rahvas

mu seltskond

mu eluarmastus

aeg läheb nagu linnulennul ja tegelikult ootan juba suve kaa. Juba enam-vähema selge ka, mis toimuma hakkab, kui saab muidugi jutud räägitud ning on võimalus minna :). see oleks nii supper !!

Armastan...

Armastan...
kui näpud ja suu muutuvad mustikaid süües lillaks.
Armastan...
Kui päike toob esile õrnad pruunid tähnid mu näol.
Armastan...
Kui liblikas teeb ninale pai ning läheb siis oma teed.

Armastan seda tunnet,
armastan,
armastan sind.
armastan seda tunnet,
armastan sind.

Armastan...
Kui soojad vihmapiisad kallavad mu üleni märjaks.
armastan...
kui öösel paistab taevast suur kollane kuu.
Kuid ta pole kunagi suurem, kui mu pisike pöial.
Kuid ta pole kunagi suurem, kui mu väike, pisike pöial.

Armastan seda tunnet,
armastan,
armastan sind.
armastan seda tunnet,
armastan sind.

Vahel on tunne, et tahaks lihtsalt karjuda.

Täiest kõrist.

Sedasi et keegi ei kuule.

Tühjusesse.

Aeg hakkab juba vaikselt sinnamaani jõudma, kus tuleb teha otsuseid. Otsuseid, mis mõjutavad kogu järgijäänud elu. Mul on enam-vähem selge, mis ma teha tahan, kuid kõik võib veel muutuda.

Tahaks juba lube tegema hakata. Tahaks omale autot. Üldse tahaks igast asju praegu. Tahaks tööle minna, et nats raha teenida ja sõpradega kuskile reisule minna.

Ma igatsen oma arvutit ka praegu.., mitte sellepärast, et saaks netis ja fb ja igal pool mujal istuda. Ma igatsen MUUUUSIKAT, millest on praegu niiisuur puudus... Tuba on koguaeg niivaikne. Mõnnamõnna raamat sai kaa just läbi. Nüüd jõlgungi koguaeg mööda maja ringi nagu lontrus, mitte midagi pole teha.

Palju on muutunud.