Vahel on tunne, et tahaks lihtsalt karjuda.

Täiest kõrist.

Sedasi et keegi ei kuule.

Tühjusesse.

Aeg hakkab juba vaikselt sinnamaani jõudma, kus tuleb teha otsuseid. Otsuseid, mis mõjutavad kogu järgijäänud elu. Mul on enam-vähem selge, mis ma teha tahan, kuid kõik võib veel muutuda.

Tahaks juba lube tegema hakata. Tahaks omale autot. Üldse tahaks igast asju praegu. Tahaks tööle minna, et nats raha teenida ja sõpradega kuskile reisule minna.

Ma igatsen oma arvutit ka praegu.., mitte sellepärast, et saaks netis ja fb ja igal pool mujal istuda. Ma igatsen MUUUUSIKAT, millest on praegu niiisuur puudus... Tuba on koguaeg niivaikne. Mõnnamõnna raamat sai kaa just läbi. Nüüd jõlgungi koguaeg mööda maja ringi nagu lontrus, mitte midagi pole teha.

Palju on muutunud.