Eile siis käisime õhtul mägu sportas vaatamas ja peale seda tulime meile. Tegime väiksed baila ringid ja joogid, mida pole ausaltöeldes vägaväga ammu teinud juba. Täitsa huvitav oli :D. Inimesi oli rohkem, kui viimane kord Mündis,siis kui asi kiskus ka selliseks..:D:D.
Kella nelja paiku oli maja tühi ja käbekäbe koristasin kõik ära ja siis tudule, sest juba 4 tunnipärast pidin ma uuesti ärkama.
Pmst, magada sain ikkagi umbes 3 tundi..:/. Kell 8 üles, kohvilaks sisse ( muud moodi poleks ma ärkvel olnud) ja siis sõit Kuusiku lennuväljale.
Jah, tegin täna oma langevarjuhüppe ära, millega jäin ma megasuperhüper rahule!!
Läksime sinna, saime oma varustuse, ajasime selle selga ning siis kaalu järgi ritta. Kõigepealt läks 12 meest, esimene lennukitäis, kus oli mu issi kaa. Meie, naised, ja üks mees läksime siis teise lennukitäiega ja meid oli ainult kuus.
Istusime lennukis ja tõusime aina kõrgemale tava poole. Kõrvad läksid koguaeg lukku. Alguses ei saanudki aru, aga siis korra neelatasin ja järsku, plõks, läks kogu see müra poole valjemaks. Vaade lennuki aknast oli megatuus, kuna arvestades seda, et see oli mu elu 1. lennukisõit üldse, siis olin ma vaimustuses. Pilvedesse sõites käis lennukist jõnks läbi ning natuke laskudes ja siis jälle tõustes käis kehast koguaeg siuke voog läbi, või mai tea, siuke veidike kõhe tunne, seda on raske seletada :D.
Lennuk andis ühe signaali, mis tähendas et 3 esimest hüppajat pidid püsti tõusma. Kõlasid järgmised 2 signaali, mis tähendas: "Hüpake". Muidugi oli meiega kaasas konstruktor, kes andis käskluse, et vaja hüpata. Hüppajate vahe oli kuskil 2-4 sekundit. Esimesed kolm olid ära hüpanud, järgmisena oli meie ülejäänud kolme kord. Võttis ikka kõhedaks küll, kui kõlas üks pikk signaal. Kott tundus 3 korda raskem, kui see oli maa peal seistes, jalad olid nõrgad, närv oli sees, adrenaliin möllas täiega. Kõlasid järgmised 2 signaali. Konstruktor tegi ukse lahti ja ütles: "Hüppa!". Mina olin esimene. Ma hüppasin. Lihtsalt hüppasin, ei kuhugi :D. Tuul tuli näkku. Ei lugenud midagi "Hüppan 1, hüppan 2, hüppan 3" ja siis tõmban langvarju lahti. Lihtsalt, olin välja hüpanud, siis mõtsin, et võiks tõmmata ja tõmbasin. Kohe pilk üles, et kas langevari tuli ikka ilusti lahti, ei ole midagi viga sellel ja kõik on nii nagu olema peab. Kõik korras, hakkasin teisi otsima, kes minuga koos hüppasid, et ega nad mul liiga lähedal pole, muidu võib õnnetus juhtuda. Kõik korras, teised kaugel. Ja siis oligi sedasi, et mis nüüd siis? :D. Vaatasin ringi, nautisin, ja ei suutnud uskuda ikka, et ma seda tegin. Mõned vaiksed rõõmuhõisked, jah just nimelt vaiksed, muidu teised veel arvavad, et mul mingi probleem. Juhtisin ennast siis näoga sõidu suunas. Otsisin emmet-issit-erkkot. Mitte millestki ei saanud aru, kõik olid ühed pisikesed prussakad. Ja pmst oligi juba aeg maanduda. panin jalad nii, nagu õpetati. Raske oli neid üksteise vastu tugevasti suruda, sest need rakmed tegid veitsa haiget sedasi ja see vajas ikka päris suuri pingutusi.
Maandusin ma algul jalgadele ja siis kohe kukkusin kõhuli maha. Kiiresti üks tropp(nöör, mis on rakmete ja langevarju külge kinnitatud) kätte ja hakkasin seda tirima, sest muidu võib juhtuda sedasi, et langevari võtab tuule alla ja hakkab mind mööda maad lohistama. Pole just kõige meeldivam:D. Langevari langetatud, võtsin rakme ära ja hakkasin varju kokku pakkima. Emme tuli juba eemalt videokaameraga, rääkisin talle siis oma emotsioonidest, mis olid muidugi laes :D.
Isssi rääkis pärast veel, et mul oli pikk ja ilus laskumine. Ma hüppasin esimesena meie kolmikust välja ning loogiliselt võttes oleks ma pidanud kõige esimesena maanduma, aga ma maandusin kõige viimasena. Teised laskusid kohe otse alla, aga ma liuglesin otse edasi ja tasahaaval madalamale.
Pärast autos ütles issi veel, et võiks millalgi selle teise hüppe ka osta. JAAAA!!!
