"Elu ilma homseta."

Watini jõudis vanglasse paar nädalat pärast mind, koos temaga saabus meie kongi närvelaastav draama. Sain teada, et ta oli rase, pisut üle kuu aja - seega pidi ta rasestuma politsei arestimajas. Ma ei küsinud, kas lapse isa oli valvur või mõni teine vang, ma ei tahtnud seda teada. Kuid me veetsime päevi koos Watiniga pisarsilmil arutedes, kas teha aborti või anda laps kasuperre. [- - -] Mõned päevad hiljem tuli ta pesuruumist ja ütles mulle: "Ma olen puhas!"
"Millest sa räägid?" küsisin temalt.
Tal oli just nurisünnitus. Ta ei näidanud välja mingit kurbust ega kahetsust. Mul oli temast nii kahju. Nutsin sel ööl tema ja hukkunud elu pärast. Kuid hommikul ütlesid mulle teised tüdrukud, et ma ei kurvastaks, sest Watini oli ise oma kõhtu kõvasti masseerinud, tahtes aborti esile kutsuda. Mul hakkas paha. Me rääkisime ju väiksest lapsest. Jah, ta oli vanglas, kuid ikkagi - laps. Tüdrukud ütlesid, et nemadki on lapsest korduvalt niimoodi vabanenud. Lihtsalt jälestusväärne. [- - -]
Sellega polnud draama veel lõppenud. Watini oli 24aastane prostituut, kelle keha oli pidanud taluma viitteist esilekutsutud nurisünnitust ja see oli kahjustanud tema siseelundeid. Ülejärgmisel ööl ärkasin tema verd tarretama panevate karjete peale. Ma ei saanud aru, mis toimub. Õnneks mõned teised tüdrukud taipasid, milles asi: Watini emakas langes välja. Keegi tõmbas tal jalad laiali ja lükkas selle kannaga sisse tagasi. Kui ma seda esimest korda nägin, arvasin, et ta sureb.

Shapelle Corby

Shapelle Corby räägib selles raamatus oma loo, kuidas muretutele puhkuseplaanidele lõpp tehti ja teda räpasesse arestikambrisse heideti. Kuidas võõras õigussüsteem lämmatas kõik katsed tõestada enda süütust ja ta kahekümneks aastaks vanglasse saadeti. Ning kuidas ta õppis toime tulema kitsikuse, ebamugavuse ja vägivallaga Indoneesia vanglas, kus ta tänaseni viibib