"Ole uhke selle üle, kes sa oled aga ära kaota oskust enese üle naerda. Ela iga päev nii, nagu oleks see su viimane, sest ühel päeval see nii ongi. Ära karda liiga suuri tükke hammustada. Riski suurelt. Ära ealeski hoia end tagasi. Mine ja hüppa. Lõppude lõpuks, kas elu siis selles ei seisnegi?

- Read raamatust, mille õpetaja Kai lõpetamiseks kinkis.

Ja läbi see nüüd ongi. HEAMEEEEEEL!!! aga natuke ikka kahju kaa.... Nautiisin seda, mida Tiina, Karina ja Marellega tegime. Natuke lihvimist veeeel ja saab uuesti esineda, ilusti .

Ning muidugi meie Tii. Niiii armas oli. Võilillepärjad ja rahvariided. Teistmoodi. Rohkem ma arvan, et sedasorti lõpetamisi ei tule ka :). Armas oli, aitäh teile !!!!!

Natuke aega tagasi kirjutas õp. Kai: 
"Tiina ema pidas pika ja põhjaliku loengu Sinu kõikvõimalikest annetest. Olime üllatunud. Andekas tütarlaps !"

Mulle tulid seda lugedes pisarad silma. Tõesõna. Ta on mind ainult koguaeg taga rääkinud ja mu peale pahane olnud, et ma ei harjuta ega midagi, kuigi ma natuke ikkagi tegin seda ju.... Olin kõige halvem õpilane, tunnistagem.. Mis teha. Tema arvas kindlasti, et ma nõme pubekas, kes lihtsalt passib kodus ega tee midagi, aga klaverit ka harjutada ei viitsi. Anna andeks, aga kui asi ei paku huvi, siis pole ka motivatsiooni seda asja teha. Vähemalt ei kukkunud eksamilt läbi, napilt läks, aga õpetajad halastasid, jumal tänatud. Ma poleks järgmist aastat enam üle elanud. Närvid ei peaks nii kaua vastu.

Aitab. Sellega on selleks korraks ühel pool. Nüüd tuleb aga järgmine elujärk. Tuleb mõelda, mis ma sellega peale hakkan. Niisama koduhängijaks ei taha ka hakata. Kas hakkaks rohkem õmblemise ja sellisega tegelema, või läheks tantsima? Ei tea, aega veel ehk on.

Vahel olen mõelnud, et äkki selle klaveriga läks mul paar väärtuslikku aastat kaotsi? Selle ajaga oleks ehk jõudnud midagi kasulikumat ja mulle endale tähtsamat ära teha? Praegu ei oska öelda, eks see tulevikus näha ole.

I feel free now :)