wonderworld.

Saime kooli uue õpetaja. Kena heleblondide juustega niiumbes 20'ndates noormees. Väga sõbralik, abivalmis ning vaimukas ja lisaks veel hea ja vastutulelik õpetaja. Koos temaga tuli ka uus klassiruum. Kooli kõige tagumises nurgas, veidike kõrgemal, kui kolmas korrus. Sinna üles viis ratastooli jaoks mõeldud kaldtee, mis oli ääristatud ilusast läikivast metallist käsipuuga.
Klassi astudes oli ikka sama palju inimesi nagu muidu meie inglise keele rühmas. Klass ise oli selline pisike ja hubane. Klassi taga otsas oli peaaegu seina suurune päevinäinud kapp. Aknalaudade peal olid rohelised lill-taimed. Need mis igalpool koolis aknalaudadel on, sellised pikkade peenikeste ja pehmete lehtedega taimed. Üldiselt oli klassiruum hubane ning õppimiskõlbulik, kuid ainuke asi, mis mind selle juures häiris oli see, et lauad olid väga imelikult paigutatud. Ühes kohas olid lauad puntras koos, teises kohas vastupidiselt väga hõredalt. Kui võtta arvesse, et see klass oli uus ning varem seda polnud, siis selle sisemuse järgi võis küll öelda, et see klassiruum oli seal juba väga-väga ammu eksisteerinud.
Kooli tuli veel teinegi uus õpetaja. Keskmiselt pikkade tumepruunide juuste ja silmadega naine. Ka tema oli 20'ndates ning silma järgi võis öelda, et ta pikkus oli kuskil 165-170 cm. Mida tema õpetas, seda ei tea. Kuid tean seda, et ma sain taga väga hästi läbi, justkui oleksime me juba väga ammusest ajast tuttavad.

Koolist eemal asuvasse hõredasse männikusse viis liivane ning käänuline teerada, mille ääres kasvas palju väikseid põõsapuhmaid ja igasugu muid madalaid ja veidike kõrgemaid taimi. Männiku all oli paar palkidest valmistatud pinki. Tol päeval paistis päike, kui mina, inglise keele õpetaja , karina ja õpetajanna istusime pingil ning nautisime ilma ja rääkisime juttu. Ilmselt oli vahetund.
Järsku avastas õpetajanna, et see teerada, mida mööda me männiku alla olime tulnud on kõik vee all. See vesi oli tohutult selge, kõik need põõsapuhmad ning teised taimed paistsid nii selgelt ja ilusti veest läbi. Päikesekiired panid vee ilusti sillerdama. See oli ilus, kuid oli hirm teadmatuse ees, et kuidas kooli tagasi pääseb. Naine ütles, et ega midagi muud üle ei jää, kui et peame veest läbi jooksma ning, et see vesi polegi nii sügav, kui tundub. Ma vaatasin uma uusi, musta värvi , kollaste pealte ja erkroosade taldadega ketse. Naine ütles, et jalad saavad veidike märjaks, aga pole hullu.
Me hakkasime jooksma. Mina, Karina ning õpetajanna. Jah, mu jalad said kohe esimeste sammudega märjaks ning ka mu püksid, kuna vett pritsis tohutult. Kuid peale mõne sammu tegemist vett enam ei pritsinud. Ma vaatasin maha, et mis toimub ja nägin, et ma jooksen vee peal ning seda sama tegid ka Karina ning too naine. Me kõik olime imestunud ning samas ka õnnelikud, et selline asi on võimalik. Me jooksime kiiremini ning ikka mööda teerada, kuigi poleks vaja olnud. Tee koolini tundus kuidagi väga pikk, palju pikem, kui tee kooli juurest männikuni. Tasapisi hakkas pimedaks muutuma. See polnud tingitud sellest, et hakkas kätte jõudma õhtu, vaid, meie teeraja ümbere hakkasid tekkima seinad, täpselt nagu kooli koridoris. Kuid allpool oli ikkagi vesi ning vee all ilutsesid põõsapuhmad ja muud taimed ning meile juba tuttav liivane teerada. Karina oli nii lummatud vee peal jooksmisest, et jooksis kiiremini, kui kunagi enne, ning meie üritasime temaga mingil määral sammu pidada. Karina järel tulin mina ning siis õpetajanna.
Pruunisilmne õpetaja hüüdis :"Jääge 24 märgi juures seisma!" Noogutasin jaatavalt.
Mõne aja pärast nägin vee all plekist neljakandilist märki, mille peal oli paksus kirjas 24. Jäin seisma. Nägin veel kuidas Karina nurga pealt vasakule keeras. Jooksin nurgani ja kutsusin ta tagasi. Seisime kõik kolmekesi märgi ümber ning vaatasime seda. Õpetaja ütles, et peame kõik kolm joonistama veepeale ühe vihmapiisa ning kõik kolm piiska peavad olema omavahel ühenduses. Oluline oli ka see, et me ise oma tehtud piisa sisse seisma mahuksime. Kui kõik oli tehtud, mis vaja, pidime lausuma sõnad, mis avasid maa sisse augu. Auku viis trepp, mööda seda alla minnes küsisin naiselt, et kuidas auk kinni läheb. Kohe, kui olin trepilt maha tulnud, tõusis trepp üles ning kadus, justkui poleks seal midagi eksisteerinudki.
Edasi kõndisime me mööda kottpimedat koridori. Ühtäkki nägin koridori lõpus valgust.
Tegin silmad lahti ja avastasin end omaenda kodust.